Vahepeal said valmis ka järjekordselt klaaskuulipritsipuhastusse viidud detailid: Tagarataste katted, uksehingede piirajad ning kapotiluku vastus, mis esipaneeli külge kinnitub.
Väike slaid ka "süüalustest":
Rattakatete pealmist pinda oleks ehk kuidagimoodi saanud ka taldlihvijaga puhastada. Sisemiste poolte lihvimisega oleksin aga jänni jäänud. Eriti rattakatte lukustusriivi ning selle ümbrusega. Klaaskuuliprits on aga asja päris sügavuti suutnud ära puhastada ja plekk pole õnneks selle tegevuse käigus samuti lainesse tõmmanud:
Uksehingede piirajad pealt:
Seestpoolt:
Klaaskuulipritsiga vajavad puhastamist veel akuraam, üks väike hoidik, mis kinnitub tulemüüri külge ning õhupuhasti. Viimane neist pole küll teab mis roostes, kuid vana värv on siit-sealt aja jooksul lahti koorunud ning ta näib üldse "väsinud" välja. Õhupuhasti nägemine lõi klaaskuulipritsiga puhastustöid tegeval mehel silmad kõige rohkem särama. Ta tahtis seda juba kohe, esimesel võimalusel kaasa võtta, millele ma häälekalt vastu protesteerisin, öeldes et "dessert tuleb alati viimasena".
Nüüd oleks paslik ära rääkida ka selle sisepindade "äksphärimändi" mõte, mis paraku aga veidikene "bärsche" läks(kui nüüd tegevuse iseloomustamiseks sellist poolvigast eesti-saksa segakeelt kasutada).
Algul oli plaan selline, et peale lihvimist krundiks ja värviks kapoti ja tagaluugi sisepinnad ning "tulemüüri" ja pagasiruumi põhja eraldi ära. Pärast poleks muud, kui et luugid külge istutada ning värvida omakorda pealmised pinnad. Kuna aga värvimise käigus lendas suurtele sisepindadele liig palju tolmu peale, siis ei saanud sellest tööst sellisel kujul asja. Nii et mul tuli nende matistus uuesti päevakorda võtta. Võibolla nüüd kambris värvituna saab parema tulemuse.
Värvikambri otsimine oli omaette üks paras "seebiooper".
Mina veel nii rikas pole, et korralikku kambrit omada. Enda ruumis aga taolist suurt autot värvida oleks olnud mõeldamatu.
Seetõttu tuli hakata uurima, missugune Tartus resideeruvatest töökodadest oleks nõus olnud kambrit auto värvimise ajaks kasutada andma. Tingimusel, et kambri tööks kuluva nafta maksaksin ma muidugimõista kinni.
Värvikambreid on päris mitmetel töökodadel, kuid enamus neist polnud sellise asjaga nõus. Küll oli põhjus nende enda tööde suur maht(mis on muidugi mõistetav), või siis ilma mõjuva põhjenduseta keeldumine, mis lõppkokkuvõtteks jäigi minu jaoks arusaamatuks.
Õnneks soostus ühe töökoja juhataja minu soovile vastu tulema ning eile toimus siis väikene "Operatsioon Õ", ehk "Cadillaci" transportimine värvitöökotta.
Kuna äsja oli kambris üks buss omale uue värvi peale saanud, siis pidin mõnda aega ootama, millal autoga "kappi" saaksin sõita. Ajaviiteks klõpsisin mõne pildi:
Siin siis "elukas" juba kambris, puhastustöid ning kinnikatmist ootamas:
Ega see auto tekitas oma mõõtude, aastaarvu ning mahlakalt kostuva, V8 madala plödinaga kohalikes töölistes omajagu uudishimu. Nii mõnigi neist tuli sel ajal, mil ma Rammsteini "Reise, Reise" ümina saatel autot kinni katsin, värvikambrisse sõidukit uudistama. Julgemad küsisid ka "stampküsimusi" aastaarvu, mootori töömahu ning kütusekulu kohta. Minu öeldud vastuste peale muutus küsija näoilme tavaliselt üpris mõtlikuks ja vastus piirdus enamasti "noojah..."-tüüpi lausega.
Kolme tunni möödudes, mida sisustas enamjaolt käriseva paberi krabin, sain auto lõpuks kinni kaetud. Sellisel kujul jäi ta siis värvimise ootele:
Eks tänane päev siis näitab, kas on käsi kullas, või p.... mullas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar