82. Peatükk: Tasapisi edenev Sm. Tamme "Volga".

Nende mõnede päevade jooksul on mitme erineva asjaga tegeletud.
Veidike Sm. Tamme musta autoga ja otsast hakkasin tegutsema ka selle GAZ 21 kallal.
Viimatimainituga läheb ikka päris hea mitu nädalat, enne kui ta valmis saab, sest et seda savimist ja voolimist on seal ikka päris ohtralt.

Aga praegu näeb Sm. Tamme auto ajutiselt selline välja:


Ega siin eriti läikivat ja säravat vaatepilti ei ole. Parasjagu tolmune ja poleerimata, nagu ta on.
Värvkatte poleerimiseks läheb ilmselt siis, kui mul ka kõik ülejäänud detailid on värvitud ja külge pandud.

Sellel GAZ 21-el ma tõmbasin vahelduseks juhipoolse tagatiiva pahtli alla, et siis toda homme, kui aega saan, musta Volga uste värvimise kõrvalt hakata otsast hööveldama. Neid pindasid, mis samamoodi paksu pahtlit vajaksid, on sellel GAZ 21-el veelgi, aga ma tahan teda hakata detail detaili haaval tegema. Muidu kaob järg ära ja pärast jookse nagu sõge ümber auto ringi ja mõtle, kus viimati midagi tehti või siis jäi hoopiski tegemata:


Kuna Sm. Tammel oli neid uusi esiuksi väga vaja, sest et ta auto enda uksed olid omadega ikka kapitaalselt pe...s, siis soostus üks Volgaklubi juhtliikmetest, Sm. Tihhonov talle vastu tulema ning müüma talle enda varudest ühe paari.
Igatahes abi on nendest uutest ustest kõvasti, sest et kõige tähtsam on neil see kummitihendit hoidev alumine plekkserv. Kui too ära roostetanud on, siis kipub kummitihend oma soonest välja venima ning tagajärjeks võib olla lihtsalt vaatepilt ukse ja lävekarbi vahel lotendavast kummiribast.
Ja kuna see plekkserv on suhteliselt väikese kõrgusega ning suhtkoht spetsiifilise profiiliga, siis kahe põlve vahel või kusagil pingis teda nii täpselt järgi ka ei painuta.
Kuigi esiuksed olid uued, olid nad ilmselt kunagise transportimise käigus saanud väiksemaid ja suuremaid "mükse", mis tahtsid veidi pahteldamist ja seejärel lihvimist saada.
Nii et seekord ma tegingi nii, et pahteldasin pealmised tahvlid ära, kruntisin nad ära ning homme enne värvimist ma lasen uksed veelkord krundiga üle.
Siis juba nii seest kui väljast.

Uus esiuks:


Ja siin siis mõlemad juba krunditud kujul:




Ka tagumised uksed otsis Sm. Tamm "kuskilt" välja.
Kuna aga nood olid kunagi kusagil juba "mingi remondi" osaliseks saanud, siis nad ei näinud just mitte kõige paremad välja, sest et keegi tark oli haljastele ustele lihtsalt värvi peale lasknud, ilma eelnevalt neid kruntimata.
Seetõttu nüüd uksi suruõhuga tolmust puhastades hakkas see kunagi pealekantud värv tükkidena lahti tulema.
See tähendas seda, et mul tuli võtta drell, mille otsa oli kinnitatud sinine karedapinnaline ketas ning sellega värv kuni plekini puhtaks lihvida.
Natuke aega tolle ukse kallal toimetades vaatasin, et ei saa sellest uksest ikka asja, sest et alumise nurga sisse ilmus värvi alt nähtavale üks roosteauk, mis osutus läbi kahe pleki olevaks.
Lisaks sellele roosteaugule oli ka ukse alumine valtsiserv omadega läbi.
Nii et pidin tolle ukse paraku kõrvale tõstma ja proovima seda punase krundiga kaetud uut tagaust, mille Sm. Tamm oli kunagi Sm.Optimisti käest saanud.
Kuigi tollel uksel oli alumine serv teadupärast veidike eemalduv, võrreldes auto tiivakaarega, siis homme ma saan teda veel korraks enne värvimist ette proovida, nagu ka esimesi uksi, et vaadata, kuidas nad istuvad.