Pühapäev, juuli 15, 2007

90. Peatükk: American Beauty Car Show Haapsalus.

Nonii.
Haapsalus käidud ja sealt ühes tükis ning mis põhiline, elusana ka tagasi tuldud.
Sõit või õigemini selle ürituse külastamine sai teoks tänu Andruse-nimelisele, Ford LTD omanikule, kes ütles, et sa oled selle autoga nii kaua vaeva näinud ja et kuna sa ka USA autode huviline, siis et võibolla ühinen nende seltskonnaga ja lähme kõik koos Haapsallu ja näitame teistele ka seda vastvalminud LTD-d.
Seda polnud mulle muidugi vaja kahte korda ütelda. Loomulikult olin nõus.

Reede hommikul loksusin kõige oma kaasavõetud tavaariga Tallinnasse, kus siis eelmainit mees koos oma sõbra Velloga tulid mulle bussijaama vastu ning seejärel suundusime sinna, kus see kuldne Ford pesitses.
Lisaks Fordile ühines meiega ka Andruse teine masin, sinine Chevrolet Suburban- suur nagu Haapsalu Kaubamaja. Toda masinat roolis Andruse sugulane Kaido.

Kui autod olid kokku kogunenud ja asjad peale pakitud, siis võtsime suuna Tabasalu poole, kus pidime kokku saama mu tuttava Jürgeni ja tema isaga, kellede valduses on see ilus helesinine 1959-nda aasta Cadillac ning samas ka ühe Andruse tuttava, Tõnu peale võtma.
Jõudsime kohale ja vaatepilt ei olnud mitte just kõige meeldivam: Cadillacil oli starter omadega nii "õhtal", nii et peale hirmsa käristamise ta muud kuuldavale ei suutnud tuua.
Korraks ta niiöelda "lubas", pahvatades tagant leeke ja suitsupilvi välja, kuna karburaator oli selle käiamise tõttu ilmselgesti täis, aga peale mõneminutilise podina see Cadillac enamaks suuteline ei olnud.
Nii et paraku tuli too auto kahjuks garaaži tagasi lükata, kuigi ka tema oli näituseeksponaatide nimekirjas.
Nii ta juba kord on, et vana tehnika on äraarvamatu iseloomuga- kunagi ei tea, kuskohast auto küljest mingi töötav detail või sõlm töölepingu üles ütleb.

Egas midagi. Jätkasime sõitu Haapsalu poole siis ikkagi kahe autoga: LTD ees, peal Andrus, Vello ja Tõnu ning seejärel sinine Suburban, Kaido ja mina pardal.
Et sõit lõbusamalt läheks, siis soundtrackiks said valitud vaheldumisi Rammstein ja ZZ Top. Ütleme nii, et võttis sõidu ajal jala tatsuma küll.

Haapsallu jõudes viisime kõigepealt Ford LTD lossihoovi teiste samasuguste eksponaatide sekka. Senikaua, kui ma autot läikima vuntsisin, kuna tee peal õnnestus meil kerge vihmahoo kätte jääda, valis ülejäänud seltskond laagripaiga asukoha välja ning käis eelnevalt broneeritud kodumajutuse kohta üle vaatamas ja ööbimiskoha võtmeid küsimas.

Ford pestud-kuivatatud, käisin ka korraks kaemas, et kus meil see "lahinguväli" asuma hakkab. Vaatasin, et oli teine päris suur valitud.
Järgmine käik oli poodiminek. Põhiline sõna, mis rahva jutust läbi kumas, oli "ÕLUT !"
Ütleme nii, et poodi me päris tühjaks ei ostnud aga ega palju puudu ka ei jäänud.
Pilt sellest kokkukuhjatud kraamist on selline:


Siin siis kolm kiirreageerijat koos sinist värvi ratastel kaubamajaga, valmis hävitama õhtu jooksul kogu seda autosse kokkukuhjatud kraami.
Vasakult: Tõnu, taga keskel Kaido ning Andrus.


Laagriplatsile tagasi jõudes hakkas pihta "Operatsioon Õ" ehk varjualuse püstipanek.
Kohati meenutas see stseen natuke mängufilmi "Mehed ei nuta" ühte osa, kus näitleja Endel Pärn märatseb telgi kallal ning üritab teda lahti harutada, maadeldes korraga nii telginööride ning presentriidega.
Meil asi päris nii hull ei olnud, aga lisaks üksteise sisse topitavatesse metalltorudesse saadeti verbaalselt neid torusid igasugustesse muudesse avaustesse ka, mis ei olnud metallist, vaid natuke teistsugusest materjalist:


Mõne aja pärast sai see varjualune "mingisuguste" emade abiga lõpuks üles ning asuti enda olemist mugavaks tegema:


Õhtu edenedes lisandus nii laagriplatsile kui ka meie varjualuse, või niiöelda staabitelgi juurde tasapisi muud rahvast ka:


Vahepeal käisin korraks lossihoovis kaemas, et kuidas seal läheb ning püüdsin teha mõned sellised suht-koht ülevaatlikud pildid toimuvast:


Sai paar võtet ka LTD-st tehtud.
Ega pole midagi öelda, läikis küll kenasti:


Eestvaade:


Kusjuures, olgu ette ära öeldud, et psühholoogilisest aspektist võetuna asus auto päris heas kohas, sest et niikui inimesed peaväravast sisse astusid, oli see kuldne Ford vasakut kätt kohe esimene auto, mis lossihoovi sisenenud inimeste teele ette jäi.
Ja eks see värvitoon andis ka oma panuse tähelepanu köitmiseks.

Õhtuhämaruses, kui kõht oli igasugu paksu ja vedelat kraami täis, mis vähegi süüa ja juua kõlbas ning käisin nagu õnnis mööda lossihoovi ringi, äraseletatud ning tobe nägu ees ja klõpsisin autodest pilte teha, jäi kaamera ette Fordi omanik koos oma paari tuttavaga.
Tegin siis neist ka ühe perekonnapildi:


Millalgi staabitelgi juurde tagasi jõudes käis seal juba paras möll.
Igaühe jutt oli vaja ära kuulata ning igaühel oli vaja ennast teistele kuuldavaks teha. Nii et see helivaljus, mis seal kile alt kostus, ületas kohati nii mõnegi reaktiivlennuki hääle. I-le pani niiöelda täpi peale veel see asjaolu, et eks seda vedelat leiba ja hundijalavett oli rahvas võtnud ikka päris üksjagu ja siis mõttes kokku sätitud ja mälus(oleneb, kui palju kellelgi toda too moment oli) ootejärjekorda pandud sõnade väljahääldamisega oli tükk tegemist, enne kui nad teistele nagu kuuldavaks ja eelkõige arusaadavaks said tehtud.
Nii et see lalin meenutas kaugelt kostudes täie auruga mulinal keevat seljankasuppi.
Tõele au andes, ega ma ise ka seal seltskonnas mingi pühak polnud ja kohati oli veidi piinlik küll, kui võõra inimesega rääkides mõned kaashäälikuühendid nagu "ks", "ps" ja paljud muud, muutusid arusaamatul kombel "gz" -ks ja "bz"-ks.

Siin pildil siis kõnealune isik vasakul, püüdes võimalikult selget ja arusaadavat eesti keelt kasutades seletada parempoolsele härrasmehele Ford LTD juures tehtud töid:


Enne väravate sulgemist sai korraks veel koos Andruse sugulase Kaidoga ka LTD juures käidud, et vaadata, mis seisus auto on.
Vahepeal sai niiöelda tõmbenumbri mõttes auto ka paari korda käima pandud, mis muidugi rahvast kohale meelitas, rääkimata sellest, et Andrus on koos oma abilistega autosse ehitanud korraliku helisüsteemi. Nii et ega kui ikka uksed valla olid ja ZZ Top möirgas nagu haavatud, siis tuldi vaat et ka lossihoovi tagumistest nurkadest lagedale- kaema, et misasi see sellist lärmi küll teha võib.
Ma pakun, et see legendaarne "valge daam", mis mõnikord öösiti täiskuu ajal lossiaknale ilmub, neab oma hauataguse elu lõpuni seda päeva, mil otsustati lossimüüride vahel korraldama hakata Ameerika autode kokkutulekut.

P.S. Üks apsakas juhtus meil seal ka.
Mingi aeg Fordi mootori töötades kostus ükskord kapoti alt "babahh!"ja kapotiserva vahelt hakkas kerkima valget auru. Jätsime kohe mootori seisma ning kapotti üles tõstes lõi ninna keeva jahutusvedeliku hais.
Algul mõtlesin, et nii, nüüd läks see veepump, mis juba ennem kahtlast häält tegi, aga pärast Andrusele "babahhist" muljeid jagades ning tema käest diagnoosi saades sain teada, et suht suure tõenäosusega lendas ilmselt üks voolik lõhki, mis juba pikemat aega kahtlaselt jämedad mõõdud oli omandanud senise asemel.
Öeldi, et see on "huinjaa" ja selle kordategemine on nagu näpuvile.

Ning selle tossava kapotialusega esimene päev sisuliselt ka lõppes.
Jätkub...

Kommentaare ei ole: