Esmaspäev, juuli 30, 2007

97. Peatükk: "Vana Volga" kruntimine.

Krunditud.






Ega mul ausalt öeldes, mingit erilist huvi selle auto juures tehtava kajastamisega pole ja eks ole ka põhjust, nagu ma siin mõned postitused tagasi juba mainisin.
Ega ikka "sitast sepikut ei tee", olgem ausad.
Tavaliselt kehtib see ütlus, et "sitast saia ei tee", aga selle auto puhul ei küündi see tehtud "plekitöö" isegi sepiku tasemelegi.
Ja kui plekitööde kvaliteet on alla igasugust arvestust, siis ei ole ka iseenesestmõistetavalt minul, kes ma pean hakkama kogu seda "keevitatud pornograafiat" ära elimineerima või kaotama, sellise autoga tegelemiseks mitte mingisugust huvi.
Praegu on ainuke mõte, et "saaks sita kaelast ära".

Igatahes fakt on see, et edaspidi ma niisuguseid "lipp lipi peal, lapp lapi peal"-tüüpi keevitusega ehk siis ütleme maakeeli ja otse, üle perse tehtud plekitöödega vanu autosid enam tegemisse ei võta.
Kui kere on näiteks eelnevalt liivapritsiga puhastatud ja korralikult keevitatud, talle on uued plekid või keredetailid külge pandud- mul pole midagi sellise autoga tegelemise vastu.
Aga minu aeg maksab paraku ka ikka midagi ja teatavasti tühipaljas entusiasm rahakotti ja kõhtu ei täida.
Olgu see huvi siis vanade autode vastu nii suur, kui tahes.

2 kommentaari:

sulbert ütles ...

Ehituspoest mingit põrandavärvi ja parajalt suur pintsel - oleks keretöödele vastava värvkatte peale saanud :)
Aga endast lugupidav maaler vist endale sellist "killurebimist" lubada ei saa...

Vanatehnikahuviline ütles ...

Kuigi ma kirun neid "Volga" kallal tehtud plekitöid siin maapõhja ja kuhu iganes veel, siiski püüan auto kallal tehtud töö ja värvkatte enam-vähem sellisesse konditsiooni viia, et temaga teedel-tänavatel ikka sõita kõlbaks ja ta parklas vms. kohas seistes möödakäijate jaoks vähemalt esmapilgul talutava mulje jätaks.