Teisipäev, veebruar 26, 2008

137. Peatükk: Tiibade proovivärvimine.

Eile sai tehtud tiibade peal esimene nn. proovivärvimine, et vaadata, millist konkreetset tooni see tulevane kastikas siis olema hakkab.
Minu ja paljude mu teiste lähikondlaste arust oleks sobinud taolisele autole kõige rohkem mõni intensiivne (hele)punane. Alternatiivina pakuti veel "koorekohvi" ehk siis mõnda beežikat tooni.
Sellegipoolest eelistas omanik siiski jääda kollase juurde.
Kuna autoomaniku sõna on seaduseks, siis tuleb talitada kunde nõudmiste järgi.

Mõni nädal tagasi käisime autoomanikuga koos värvipoes värvitoone välja valimas ning sõelale jäi kolm kollast.
Et paremini aimu saada, kuidas need toonid suurel pinnal välja hakkavad nägema, lihvisin eile siledaks kolm krunditud tiiba ning tegin nende peal niiöelda proovivärvimise.

Tiivad kambris värvimist ootamas:


Kõigepealt tuiskasin üle esitiiva.
Ette rutates olgu öeldud, et see toon on neist kolmest kõige tumedam ning minu arust ka kõige intensiivsem.
Nii et paistab juba suht kaugelt silma:


Esitiival ma kõiki nurgataguseid ja servi ära ei värvinud, sest et sellel pole erilist mõtet. Nagunii pean ma ta kunagi ära matistama ning uuesti värvima. Praegu on tähtsam saada toonist suure pinnalaotuse pealt mingisugune ettekujutus.

Tegin mõned pildid külgvaates, et vaadata, kuidas pinnasiledus jäi:


Arvestades seda, missugune see tiib nägi haljaksvõetuna välja, mis tema kallal oli(ja on) korda saadetud jne. jne. siis pinnasiledusel ei ole vast väga vigagi.
Eks seda otsustab juba omanik, kas ta sellega rahule jääb:


Kui esitiival värv peal, võtsin ette ühe tagatiibadest.
Temale läks peale juba tunduvalt heledam kollane.
Umbes analoogne toon, nagu see kastikas kunagi hiljuti olla võis:




Värvipind:


Kõige hullem vast ei saanudki:


Kui ka üks tagatiibadest värvitud, lasin üle teise ja sedakorda siis viimase tiiva. See sai eelmisest tagatiivast omakorda mõnevõrra tumedam, kuid võrreldes esitiivaga see-eest jällegi natuke heledam toon:


Natuke läks värv paarist kohast jooksma ka.
Aga kuna tegu õnneks veel proovivärvimisega, siis sellise asja puhul see mõni värvijooks ei tee midagi. Selle saab jälle taldlihvijaga siledaks lasta enne õige värvi pealekandmist.
Aga kui juba selleks nö. õigeks värvimiseks läheb, siis ei tohi enam värvijookse jms. vigu sisse tulla.


Lõpetuseks veel kolm pilti tiibade värvipindadest:






Kui ma oleks nende kumerate detailide pahteldamisel-lihvimisel-voolimisel kasutanud spetsiaalset, pehme tallaga pikka höövlit, kujusse voolimiseks mitut kihti pritspahtlit, detaile mitmekordselt lihvinud ja täitevkruntinud, teinud vahepeal nii kabiinile kui ka detailidele kui mitte kaks, siis vähemalt ühe proovivärvimise, siis oleksin kõik detailid saanud põhimõtteliselt ka peaaegu peegelsiledaks.
Kuna aga kell tiksub üha omasoodu ja järgmised autod on juba järjekorras ootamas, siis tuleb mul nende tööde ja tegemistega mõnevõrra kiirustada.
Muidugi mitte ülepeakaela, aga sellises mõõdukas tempos.
Õnneks enam palju pole teha jäänud. Sellised suuremad ja tolmusemad tööd on seljataga. Jäänud on veel kabiini ja küljepaneelide pahteldus ning nende lihvimine-kruntimine.

Aga eks siis varsti ole näha ja kuulda, mis tooni suhtes otsus langetatakse.
Minu hääl läheb igatahes sellele, millega esitiib sai värvitud.
See on olemasolevatest kõige tumedam, intensiivsem ning torkab suvises linnapildis ka kõige paremini silma.

Kommentaare ei ole: